Hiiretüdruk Berta

Berta lugu

Väike Berta on üks isemoodi tüdruk. Ta on tagasihoidlik, armas, natuke häbelik, kuid – väga – väga  jutukas hiirepliks. Bertal jätkub alati juttu kauemaks ja oma juttudega alustab ta kaugetest, kaugetest aegadest, sest Berta meelest peab asjadest alati andma edasi kogu vajaliku, et teistel, kes juttu kuulavad, tekiks kõigest ikka täielik ettekujutus.

Ja jutustaski Berta ühel ilusal kevadõhtul Alicele  lugu toredast hiirepoisist, keda ta juhuslikult mõni päev tagasi oli kohanud. Berta alustas:“ Oli hommik ja taevas siras kuldkollane, suur - suur pikkade kiirtega soe ja sõbralik päike. Tema kiired paitasid minu põski ja soojendasid minu nina ning hetkeks ma tundsin, kuidas minu imelised vurrud pikemaks ja ilusamaks kasvavad! Muidugi mu vurrud ei ole üldse mitte ülearu lühikesed, aga nad võivad alati ju tihedamad ja tugevamad olla, sest ilusad vurrud on iga hiirepliksi unistus. Ja sealsamas tekkis mul mõte minna kiirelt pööningule, sest ma teadsin, et pööningul on pererahval katuseaken, kus on veelgi parem päikest nautida. Et aga pööningule saada, pidin ma kõigepeal  minema teisele korrusele. Teisele korrusele viis üks pikk- pikk trepp, õnneks on see pererahval ikka puidust, niimoodi jäävad küünekesed hästi trepiastmete külge ja on võimalik sammhaaval trepist üles liikuda. Muidugi pean ma ütlema, et ega see ronimine kerge ei ole, sest see trepp on minu jaoks ikka päris suur. Ja oleks see siis veel kõik – oh ei! Et pööningule jõuda, pean ma veel ühest redel-trepist ülesse ronima! Õnneks on see trepp poole lühem ja samuti puidust, mis annab kiitust pererahvale, kes ikka hiireperet meeles peavad ja oma trepid puidutöökojast tellinud on. Ja niimoodi siis ...“ – Berta jäi äkitselt vait, sest ta kuulis sellist imelikku nohinat. Mis hääl see oli? Berta vaatas ringi, kiikas kaugemale – aga hääl kostis justkui siitsamast? Ja siis nägi Berta, et see oli Alice, kes oli selle pika jutu saatel magama jäänud ja nüüd  vaikselt nohises. Ega siis midagi, mõtles Berta, räägime siis homme edasi...