Hiiretüdruk Berta

Berta lugu

Väike Berta on üks isemoodi tüdruk. Ta on tagasihoidlik, armas, natuke häbelik, kuid – väga – väga  jutukas hiirepliks. Bertal jätkub alati juttu kauemaks ja oma juttudega alustab ta kaugetest, kaugetest aegadest, sest Berta meelest peab asjadest alati andma edasi kogu vajaliku, et teistel, kes juttu kuulavad, tekiks kõigest ikka täielik ettekujutus.

Ja jutustaski Berta ühel ilusal kevadõhtul Alicele  lugu toredast hiirepoisist, keda ta juhuslikult mõni päev tagasi oli kohanud. Berta alustas:“ Oli hommik ja taevas siras kuldkollane, suur - suur pikkade kiirtega soe ja sõbralik päike. Tema kiired paitasid minu põski ja soojendasid minu nina ning hetkeks ma tundsin, kuidas minu imelised vurrud pikemaks ja ilusamaks kasvavad! Muidugi mu vurrud ei ole üldse mitte ülearu lühikesed, aga nad võivad alati ju tihedamad ja tugevamad olla, sest ilusad vurrud on iga hiirepliksi unistus. Ja sealsamas tekkis mul mõte minna kiirelt pööningule, sest ma teadsin, et pööningul on pererahval katuseaken, kus on veelgi parem päikest nautida. Et aga pööningule saada, pidin ma kõigepeal  minema teisele korrusele. Teisele korrusele viis üks pikk- pikk trepp, õnneks on see pererahval ikka puidust, niimoodi jäävad küünekesed hästi trepiastmete külge ja on võimalik sammhaaval trepist üles liikuda. Muidugi pean ma ütlema, et ega see ronimine kerge ei ole, sest see trepp on minu jaoks ikka päris suur. Ja oleks see siis veel kõik – oh ei! Et pööningule jõuda, pean ma veel ühest redel-trepist ülesse ronima! Õnneks on see trepp poole lühem ja samuti puidust, mis annab kiitust pererahvale, kes ikka hiireperet meeles peavad ja oma trepid puidutöökojast tellinud on. Ja niimoodi siis ...“ – Berta jäi äkitselt vait, sest ta kuulis sellist imelikku nohinat. Mis hääl see oli? Berta vaatas ringi, kiikas kaugemale – aga hääl kostis justkui siitsamast? Ja siis nägi Berta, et see oli Alice, kes oli selle pika jutu saatel magama jäänud ja nüüd  vaikselt nohises. Ega siis midagi, mõtles Berta, räägime siis homme edasi...

Hiirepliksid Carmen ja Daisy

 

Carmeni lugu 

 

 

  Hiireplika Carmen on üks nutikas tüdruk, kellele väga meeldib muusika. Tavaliselt on ta ikka õhtuti vaikselt toanurgas kuulanud pererahva raadios kõlavaid viise. Carmen teab väga hästi, et teinekord armastab pererahvas kuulata raadio Elmarit, mis tänapäeva nooremale rahvale väga peale ei lähe. Seda enam aga on Carmenile väga meeldinud peretütre, kes muide sama nime kannab, klaverimängud! Millised ilusad meloodiad, millised ilusad noodi, keerulised käigud, hingematvalt ilusad kulgemised läbi muusika, libisedes üle kaunite mustvalget klahvide! Hiirepliks Carmenil on ka oma väike saladus - nimelt peretütar Carmen jätab mõnikord klaverikaane avatuks ja oh seda pidu ja pillerkaart siis -  klaver on ju täietsi hiirepliksi päralt! Niimoodi siis keksib ja tantsib väike hiirepliks mööda klaveriklahve - ikka mööda neid peenemaid - musti klahve, mida nii raske vajutada pole - ja loob oma muusikat! Ah, millised võrratud hetked need on! Juba nende väikeste muusikaliste hetkede nimel tasub klaveri sees pesitseda :)!

Hiiretüdruk Alice ja Karumõmm

 

Alice lugu 

 

 

 

Alice on üks tore ja noor hiirepliks, kes kevadel, kohe peale lume sulamist kibekiirelt õue kevadet nuusutama läks. Ta nuusutas õhku, tõmbas ninaga korra, siis veel teist korda, siis kolmandatki ... hmm, mis lõhn see on? Alicele tundus, et jah, see on kindlasti seene lõhn, seesama magus kukeseene lõhn, mida ta alles hiljuti oli tundnud. Ja ega viimatine seenelkäik ainult lõhnaga piirdunud, oh ei! Need imehead kukeseened, mis korvi said korjatud, olid õhtul pannil või sees särisemas! Ja see magus mälestus viiski Alice ruttu metsa poole sibama, et võimalikult kiiresti seenteni jõuda. Käisiki väike Alice metsas ja otsis seeni ... vaatas samblatuti alla, kraapis oma käpakesega lumekirmet, lükkas ninaga käbisid ... ,aga mida ei olnud, need olid seened.... Õhtu hakkas juba lähenema ja Alice istus ühele oksaraole, leidmata mitte ühtegi seent. Mitte ühtegi seent! Alice tõmbas sabaga üle vurrude ja otsustas viimaks koju minna. Hiireplika teadis hästi, et pimedas ei ole hea metsas olla ja samuti arvas Alice, et küllap kodus keegi ikka teab, kuhu need seened siis ikkagi kadusid. Koju jõudes jooksis Alice õhinal vanaisa juurde, lubamata vanaisal hetkegi mõelda ja küsis kohe otse : " Vanaisa - kus seened on?" Vanaisa muidugi esmalt ehmatas, kuid nähes Alice mullaseid käpakesi, sai ta kohe aru - hiireplika oli metsas sibamas käinud ja ta vastas: " Kulla Alice, meie maal on neli aastaaega - need on kevad, suvi, sügis, talv. Seened kasvavad meie rõõmuks ikka sügisel! Ja kuigi kevadine vihm ja värske õhk võivad teinekord tunduda samasugusena nagu sügisene seenelõhn, peab kukeseente kasvamist veel natukene ootama." Ja niimoodi saigi Alice teada, et meie maal on neli aastaaega, millel igaühel on oma väike saladus - täpselt nii nagu kuldkollasel sügisel on oma saladus - kuldkollased imemaitsvad kukeseened!