Alice lugu
Alice on üks tore ja noor hiirepliks, kes kevadel, kohe peale lume sulamist kibekiirelt õue kevadet nuusutama läks. Ta nuusutas õhku, tõmbas ninaga korra, siis veel teist korda, siis kolmandatki ... hmm, mis lõhn see on? Alicele tundus, et jah, see on kindlasti seene lõhn, seesama magus kukeseene lõhn, mida ta alles hiljuti oli tundnud. Ja ega viimatine seenelkäik ainult lõhnaga piirdunud, oh ei! Need imehead kukeseened, mis korvi said korjatud, olid õhtul pannil või sees särisemas! Ja see magus mälestus viiski Alice ruttu metsa poole sibama, et võimalikult kiiresti seenteni jõuda. Käisiki väike Alice metsas ja otsis seeni ... vaatas samblatuti alla, kraapis oma käpakesega lumekirmet, lükkas ninaga käbisid ... ,aga mida ei olnud, need olid seened.... Õhtu hakkas juba lähenema ja Alice istus ühele oksaraole, leidmata mitte ühtegi seent. Mitte ühtegi seent! Alice tõmbas sabaga üle vurrude ja otsustas viimaks koju minna. Hiireplika teadis hästi, et pimedas ei ole hea metsas olla ja samuti arvas Alice, et küllap kodus keegi ikka teab, kuhu need seened siis ikkagi kadusid. Koju jõudes jooksis Alice õhinal vanaisa juurde, lubamata vanaisal hetkegi mõelda ja küsis kohe otse : " Vanaisa - kus seened on?" Vanaisa muidugi esmalt ehmatas, kuid nähes Alice mullaseid käpakesi, sai ta kohe aru - hiireplika oli metsas sibamas käinud ja ta vastas: " Kulla Alice, meie maal on neli aastaaega - need on kevad, suvi, sügis, talv. Seened kasvavad meie rõõmuks ikka sügisel! Ja kuigi kevadine vihm ja värske õhk võivad teinekord tunduda samasugusena nagu sügisene seenelõhn, peab kukeseente kasvamist veel natukene ootama." Ja niimoodi saigi Alice teada, et meie maal on neli aastaaega, millel igaühel on oma väike saladus - täpselt nii nagu kuldkollasel sügisel on oma saladus - kuldkollased imemaitsvad kukeseened!
No comments:
Post a Comment